Kahene Kata sõimab ja loendab

Kata ja arvud

Mõne kuu eest tutvus Katariina arvudemaailmaga. Ilmselgelt lastehoiu mõjutustel hakkas ta ootusäreval toonil loendama: “Üüüks, kolm, neli”. Hoolimata meie pingutusest ei lisandunud sinna mingit “kahte”. Paar nädalat hiljem jätkas ta loendamist hoopis kaugemalt: “kuuus, seiiiitse”.

Andres võttis seepeale Kataga ette matemaatilise tasanduskursuse, kus nad loendasid usinasti käsi, jalgu, sõrmi ja varbaid. Peagi soostus Kata tunnistama ka “kahe” ja “viie” olemasolu, aga loendamise enda kontseptsioon jääb talle veel sama segaseks nagu vanemale õele ja vennalegi samas eas. Ta küll osutab usinasti asjadele ja loendab numbreid, aga et täpselt ühe osutamisega peaks kaasnema täpselt üks number – see on kunagi jätkukursuse teema.

Kata saadab sooja kohta

Juba paari kuu eest hakkas Kata kostitama oma armsaid pereliikmeid armastusväärsete röögatustega “MINE ÄLA!” Uskuge või mitte, aga juba paar nädalat on sellest viimasest sõnast saanud “ÄRA”! Peab ütlema, et tunne on tõesti kröömikese jagu parem, kui sul grammatiliselt korrektselt lahkuda kästakse.

Seni olin ma kohanud täpselt ühte last, kes värskelt kaheaastasena R-i suutis hääldada. See oli Ralfiga samal ajal Kolme Rähni lastehoius käinud miniatuurne tüdrukutirts, kes kaalus kõigest kümmekond kilo, aga põristas R-i nagu noor jumalanna. Kata kaalub 13kg, aga teeb seda peaaegu sama kaunilt. Kui ta sellega alles alustas, oletasin ma, et tegu on juhusega – häälik kõlab sarnaselt, aga ju hääldab ta selle tegelikult välja valesti ja peagi see kaob. Ei kadunud aga kuskile. Alguses lasime Andresega tal järele öelda “põrr”, mis tõesti moondus “põlliks” ja ma olin oma teooriaga väga rahul. Nüüd aga suudab Kata ka “põrr” öelda! No vapsjee, ma ütlen.

Lisette oli omal ajal üle aasta aja vanem, kui äkitselt “pudlu” asemel “putru” hakkas tahtma. Ralf lasi selleks aga paar kuud üle viie aasta täis tiksuda. Logopeedide arvates, kui mu mälu ei peta, oli kuus aastat piiriks, mil too häälik peaks käes olema. Nii et mis muud, kui vaatame ja imestame.

Aga mitte sellest ei olnud ma rääkimas, vaid hoopis Kata jõulisest iseloomust ja verbaalsetest rünnakutest. Kui “mine äRa” enam ei tööta, proovib ta kalleid lähedasi ka spetsiifilisemalt igasugustesse kohtadesse saata. Tema lemmik on: “Mine kappi!”, aga teinegikord kõlavad: “Mine trepile!” või “Mine potile!” Peab ütlema, et tegu on igati leidilike eufemismidega, kui ei taha just otsesõnu ropendada, aga vääritu vestluskaaslane lihtsalt vajab kuskile üheotsapiletit.

Käisime äsja perearsti juures Katat vaktsineerimas. Arst uuris, kas Kata juba kahesõnalisi lauseid moodustab, mispeale Ralf ja Lisette meelitasid väikese õe kauni põrinaga: “Mine ära!” ütlema. Jutustasime ära ka kappisaatmise loo. Arst vaimustus seepeale ja nõudis mõnda lisahetke, et need laused patsiendi ülevaatuse protokolli üles tähendada.

Kata sai kaks

Ühtlasi peaks ära märkima, et täna täpselt kuu aega tagasi täitus Katariinal teine eluaasta, mispuhul me ülepea arstil käisimegi. Välja said selgitatud järgmised mõõdud:

Kaal: koos riietega 13,2kg (Lisettel samal ajal 11-11,5kg ja Ralfil 13kg). Võrreldes vanemate autoriteetidega, on Kata kõvasti parem sööja, mis seletab siin nii mõndagi.

Pikkus: 86cm (Lisettel 84-85cm, Ralfil 82cm – aga Ralfil oli ka esimesel eluaastal kolmekuune periood, kus ta põdes kopsupõletikku ega kasvanud üldse)

Peaümbermõõt: 51cm (Ralfil sama)

Rinnaümbermõõt: koos riietega 52cm (Ralfil vist riieteta 51cm)

Siuke lugu siis meie Katariinaga.

Allpool ka rida pilte väga kaunilt fotosessioonilt äsjailmunud raamatu “Emaduse ilu ja valu” tarbeks, kus ma ühe autoteraapilise heietusega esinen. Fotode autoriks on Gabriela Liivamägi.

Koduperenaine lahkub kodust, vol 2

Alanud on minu viimane nädal enne tööle naasmist. Mõistagi tekitab see mitut sorti emotsioone – ühest küljest on kahju Katast rohkem eemal olla ja samuti suutsin ma kodus töönokitsemisega kohaneda palju paremini, kui arvasin. Teisalt näen ma, et kontoriõhkkond tooks toredat vaheldust ja samuti tahaksin ma nüüd veidike rohkem töötunde kokku saada, et oma taset parandada ja avada uusi uksi. Raha on samuti rohkem vaja 😀

Märtsis on Kata käinud sujuvama ülemineku huvides lastehoius juba kolm päeva nädalas, mitte kaks. Kaks nädalat käis ära (isegi hästi), seejärel saime eelmisel esmaspäeval pool tundi pärast Kata kohaleviimist kõne, et ta oli nädala alguse puhul võtnud heaks oksendada. Seejuures oli üks teine tüdruk, Kata sõber Virve, algselt üritanud süüd endale võtta. Liiga puhtad palged ja rinnaesine reetsid ta siiski ning Kata jäi vahele. Kodus oli tüdruk terve nagu miška, kuid võibolla tavalisest virilam, nii et jätsin ta igaks juhuks koju ka teisipäeval. Kolmapäeval läks ta plaaniväliselt kohale, aga neljapäeva õhtul, enne järgmist hoiupäeva ehk reedet, viskas üles palaviku ja mõningase köha-nohu. Täna siis jõudis jälle hoidu tagasi, kuigi mõningane köha on veel alles. Eks siis näis.

Kata on vahepeal arenenud seitsme penikoorma saabastega, eriti jutu alal. Põhimõtteliselt räägib ta nüüd kõik ära, laused on juba päris pikad. Titelikest vormidest kasutab ta veel näiteks “istu” asemel sõna “titu”, aga rohkem väga pähe ei kargagi. No ja “mis see on?” asemel kasutab ta endiselt sageli hoopis väljendit “kes see on?”. Paned talle tüki tomatit taldrikusse ja laps küsib jahmunud hämmeldusega: “Kes see on?” Tundmatu looma nahk, mis muud.

Vahepeal käis meil peaaegu terveks nädalaks külaline – Gea ja tema tüdrukute merisiga Roosi. Peaasjalikult tuli ta leevendama Lisette loomahirmu, aga võitis ka Kata (ja minu) südamed, ilmselt Ralfigi oma. Sellest on nüüd juba üle nädala möödas, kui Roosi tagasi koju läks, aga Kata ikka veel räägib kõigile, kes kuulata maldavad, et “Roosi läks oma koju”. Ja meenutab, kuidas ta andis Roosile kurki. Kui üleeile kapsapea külmkapist välja võtsin, teatas ka kohe: “Roosile!” Selle jutu peale hakkab tõesti vägisi asi sinnapoole kiskuma, et tuleks ka endale merisiga võtta. Ainult et ma ikka kõhklen veel, kuna ma väga hindan vabadust suvalisel ajal nädalaks ära sõita – nagunii on juba palju inimesi, kellega sellist plaani peaks kooskõlastama, olgu siis vähemasti vähe loomi…

Ahjaa, vahel suudab Kata tõepoolest ka midagi R-hääliku moodi välja öelda, kuigi enamasti mitte. Nii et R-i ütlejaks ma veel teda ei nimeta. Oleks ka väga vara. Lisette hakkas põristama kolmeselt, Ralf alles viieselt.

Kuigi on väga palju asju, mida Kata kinnitab, et ta ei taha, on ka vastupidiseid näiteid. Näiteks tahab ta enamasti aidata koristamisel, kui ta ei pea seda päris üksi tegema. Kellegi lahke seltskond ja eeskuju aitavad palju. Ja igasuguseid masinaid paneb rõõmuga käima. Pesumasina ja -kuivatiga saab juba praktiliselt üksi hakkama, mis muidugi kätkeb ohtu, et ta paneb need tööle siis, kui väga vaja poleks, aga võib hullematki elus juhtuda. Ja vahel Kata küll teatab, et ei taha näiteks midagi süüa, järgmisel hetkel avab aga suu ja sööb siiski.

Kata aktsepteerib ka omandiõigust. Kui midagi talle meeldib, teatab ettevaatlikult: “Kata oma!” või “MMMINU OMA!”. Kui aga parandada, et siiski on kellegi teise oma, võib ta enamasti sellest esemest rahulikult loobuda.

Ahjaa, asi, millest ma polegi rääkinud. Peaaegu kohe, kui Kata sügisel lastehoius hakkas käima, hakkas ta tegema mingit imelikku liigutust, kus ta hoogsalt ühe põlve kõrgele tõstab ja samal ajal teist põlve nõtkutab. Võttis ikka paar kuud aega, kui ma taipasin, et enda arust vaene tüdruk hüppab. Väga innukalt hüppab. Peagi suutis ta seda teooriat ka verbaalselt kinnitada. Ju siis tuleb millalgi ka teine jalg maast lahti.

Kaalud ja mõõdud võiks ka varsti välja selgitada, kuna juba järgmisel nädalal täitub sellel rõõmsal pätil teine eluaasta, mille järel tuleks ka arst ära külastada.

Vot sellise tegelase juurest ma siis tagasi tööle lähengi.

Emme mingu ära

Kuna mul on tõsine plaan aprillist tagasi tööle naasta, hakkasime Katat nüüdsest harjutama kolme lastehoiupäevaga kahe asemel – teisipäevale ja reedele lisandus esmaspäev. Äkitselt on nii väga kahju ja kuigi ma ratsionaalselt tean hästi, et raha on vaja ja ühtlasi on see väike laps ära söönud päris mitu närvirakku, nagu temaealistel kombeks, siis on ikkagi selline tunne, nagu oleksin last hülgamas. Tagatipuks teatas see äsjamainitud laps täna hommikul, kui issi (isegi mitte mina!) oli talle kogemata pisut haiget teinud ja ma läksin teda sülle võtma: “Emme, mine ära!” Sülle tulemast keeldus, nii et läksingi tagasi voodisse pikutama. Magama enam muidugi ei jäänud. Rongaema elu ei peagi lihtne olema 🙂

P.S. Sellesama võluva lausega (“emme, mine ära!”) kostitas Kata mind ka eile, kui oli vanaema süles just ära söönud umbes kolm portsu magustoitu ja leidis, et elu vanaema lapsena kõlab palju paremini.

Mina ja Eesti

Vaatan siin juba mitmendat nädalat, kuidas hakkab kulmineeruma suur sini-must-valge vaimustuslaine, ja tunnen end natuke nagu kõrvaltseisjana. Ma ei ole suur patrioot (laulva revolutsiooni ajal, vanuses 7-11 muidugi olin). Ma olen alati arvanud, et kui tuleb invasioon, siis mina haaran kaasa kõik lapsed ja põgenen. Need, kes on väärt, et nende eest surra, on inimesed, mitte riik.

Teisalt on mul väga hea meel, et selline riik nagu Eesti on olemas – eluterve, pisut musta huumorisoonega inimesed, looduslähedane ellusuhtumine, võime teha kiires tempos õigeid asju. Kõik see on viimasel ajal kuidagi hajumas lumehelbekeste hüsteeriasse, aga alati on midagi, millega mitte rahul olla, ja enamik inimesi on alati sellised, keda sõbraks ei tahaks – aga tähtis on tähendusrikas vähemus.

Kaalusin seekord, kas ajaks ennast varakult üles ja läheks vaatama lipuheiskamist. Aga ei leidnud, et see oleks väärt Kata päevakava kihva keeramist. Praegugi kõhklen, kas vaataks presidendi kõnet ja kurikuulsat juubelietendust, või jätkaks meeste 50km olümpiasõidu järelvaatamisega. Kas ikka ajan end püsti ja lähen ostan poest õhtuks tordi? Kas tahaks järelvaadata paraadi? Ma ei tea. Kuidagi on tunne, et see juubelifuroor ei kõneta ega kaasa mind. Sotsiaalmeedias õilmitsev hashtag “hakkame sättima” kurvastab eriti. Mind ju ei kutsuta ega oodata justnagu kuskile.

Samas käisime täna imekauni ilmaga Kadriorus orienteerumas, Andrese ja Kataga koos, kuna olime kõik veits põdurad ega kandnud välja tõsise jooksmise perspektiivi. Väga ilus oli. Äge oli. Inimesed olid toredad. Ja ilmselt ma seda juubelietendust siiski vaatan, olen lihtsalt mõtlikus tujus.

Jutupaunik vol 2

Nagu näha, olen ma nüüd oma blogiga uuesti sõbrunenud. Samuti on Kata esinenud uute verbaalsete sooritustega, mille siinkohal üles tähendan.

Juba pikemat aega (ei teagi, kuidas selle eelmises postituses unustasin) küsib Kata kõige võimaliku ja võimatu kohta: “Mis see?” Olles tähelepanelikult jälginud vanemaid kolleege kõnelemise valdkonnas, märkas ta siiski, et midagi jääb puudu, nimelt sõna “on”! Nii ta siis püüabki seda järele öelda, mis ei lähe aga niisama lihtsalt.

Nimelt on Katal tekkinud komme sõnade lõpud korduma, nii-öelda tsüklisse lasta. “Mis see on?” kõlab Kata suus sageli nagu “Mis see on-on-on?” Väljend “ei ole” moondub aga koomilisel viisil sõnapaariks “ei ollallaa” 🙂 Vanast heast kükita-laulust tuntud sõna “kummarda” on aga ilmselt põhjuseks, mis Kata aeg-ajalt laulval hääletoonil “kummammaa” hüüab.

Kui Katale midagi ei meeldi, lausub ta vahel otsesõnu “ei taha”, sagedamini aga piirdub millegi “mkmm” ja “äkää” vahele jäävaga. Kui ta selle väljendi alles selgeks oli saanud, vastas ta tõelise protestivaimulise noorena nõnda peaaegu kõigele. Kata, kas see kott (mida sa vaimustunult ringi tassid) meeldib sulle? Äkää. Tuleb Kata, juuksekumm peos, ja soovib “patsi”. Ah et teeme sulle patsi? Äkää!

Ahjaa, ka verbaalset eneseavastust on tore jälgida. Näiteks õppisid lapsed hoius ütlema, kes on poiss, kes tüdruk. Kata tuli aga rõõmsalt koju, näitas enda peale ja teatas: “Poiss!” Paar nädalat hiljem, osavama, kuigi mitte targemana, kõlas see juba: “Kata poiss!” Võtsime kümneid kordi läbi, kes meie peres on poisid, kes tüdrukud. Tolku sellest polnud, kuni ühel hetkel jäi poiste ja tüdrukute teema niisamuti unarusse.

Tänu lastehoiule teab Kata ka seda, et ta ise ei olegi vahel lihtsalt Kata, aga ka Kataiina või Katatiina 🙂 Kuna üks kasvatajatest kannab Tiina nime, siis viimane variant tuleb ilmselt sealt.


Muudest toimetustest rääkides võib lühidalt kokku võtta, et tegu on ühe parajalt armsa pätiga, nagu selles vanuses ikka.

Näpib kõike, keerab elektroonilise klaveri õudse diskobiidi saatel põhja, ronib su otsas ja pröökab taevani, osates seejuures ennast väga hästi ise manitseda: “Ei kisu!”, “Ei näpi!”, “Ei kalju!” (ei karju).

Kata jumaldab kõikvõimalike riiete ja jalanõude selgaajamist, sealhulgas on ta täiesti kaunilt kõndinud ringi minu kõrgete kontsadega (tema jalalabast enamik mahub ära minu varbaossa, nii et kand palju kõrgemal ei ole).

Kata teab, et “kuum tee” on ohtlik, kuumad lambid ja kuum kamin on ohtlikud. Vahepeal kas ei teadnud või juhtus lihtsalt õnnetus, aga pool parema käe peopesa on ta vastu kaminat ka villi saanud. Siis tuli ümber panna “side”, sest käsi oli “katki”. Need on nüüd täiesti adekvaatsed sõnad adekvaatses tähenduses.

Ja parimateks sõpradeks on Katale jätkuvalt vennad-õed 🙂

Jutupaunik möllab

Selle postituse kirjutasin vaikselt nii-öelda sahtlisse, kuna vahepeal ei tundnud mu blogi mind enam ära ja enda meeldetuletamine võttis aega:

Kõige selle taustal areneb aga Kata sõnavara ülehelikiirusega ning kui ma seda kohe praegu üles ei tähenda, on see vupsti! ununenud.

Mida see Kata siis nii hirmsasti jutustab?

Peamine tarkade mõtete allikas on praegu kindlasti lastehoid, kus käib mitmeid kaheaastaseid autoriteete, kelle iga hingetõmbe Kata täie tähelepanuga kinni püüab. Näiteks on ta naasnud lastehoiust väljenditega “tädi tuli” (kasutusel ilmselt grupiviisilisel pätitegemisel) või “KUSSAOOOOLED??”. Mõlemaga sai ta maha ajal, kui ta kahte sõna veel iseseisvalt ritta panna ei osanud ehk paari kuu eest. Nii ta siis istus su kõrval maas ja hõiskas sulle kõrvulukustavalt otse kõrva sisse: “KUSSAOOOOLED?” Peagi õppis ta selgeks, et kõige tõenäolisem vastus on “siin” ning sai ise hakkama nii küsija kui vastaja rolliga.

Nüüdseks on ka kaks sõna reas saanud tavapäraseks, vahel rohkemgi. Lastehoiust on ta üles korjanud ka inimese arengus ülitähtsa sõna “mina”, ning korrutab nüüd näiteks “minu momma” (minu oma), “minu paddi” (minu padi) või ka “minu kaka” 😀 Eile teatas aga lausa: “minu emme tuli”, ja täna, lambist: “see on minu momma”. No vapsjee, ma ütlen.

Samas on sõnade “mina” ja “sina” erinevus Kata jaoks veel ambivalentne. Näiteks kuulutab ta millegi enda omaks ja mina siis noogutan kaasa: “sinu oma jah”, mispeale Kata teatab erinevalt eelnevast samuti, et “sinu oma” 🙂 Vaevalt, et ta nii lahkelt omandist loobuma kipuks.

Kata on ka suur laulusõber. Juba oktoobris, kui me Tenerifel käisime, oskas ta meilt tellida lugu “Nunn-nunn” ehk siis lastelaulu sellest, kuidas kiisu mütsiga kõndimas käis, nurr-nurr, nurr-nurr. Nüüdseks on lisandunud pala “Ani-ani”, laiemale üldsusele tuntud kui “Minu valge hani”. Pärast laulu läbilaulmist analüüsime alati, et näed, hani tuli koju. Siis Kata väljamõõdetud pauside järel esineb ka oma järeldustega. Nõustub näiteks, et “hani”, siis pool minutit vaikust, järgneb “tuli”. Ja kui me tagant tõukame, et tuli koju, siis tuleb ära ka viimane ots: “koju”.

Eriti soe suhe on Katal lauluga, mille sõnad käivad nii: “Kükita, kükita, mis siis muud, kui kükita!” Selle puhul tellib ta muudkui uusi salme uute tegevustega: “kallista”, “patsuka” (plaksuta), “kummaga” (kummarda). “Kükita” ise kõlab tema suus nagu “kukika”.

Siit, üllataval kombel, jõuame loomahäälteni. Ka Kata vanem õde ja vend olid omal ajal kõvad loomahäälegurud, kellele oleks piinlik alla jääda. Nii teab Kata, et kass teeb eeeeriti kavala häälega “njääääu”, koer “auh-auh”, hobune “iihaha”, lammas “mää”, kana “kaa-kaa” ja notsu “töh-töh”. Vahepeal õpetas vist issi talle selgeks ka mingi kikerikii-sarnase häälitsuse, mille tüdruk nüüdseks on unustanud. Viimati, kui me talt uurisime, et mis häält see kukk õigupoolest teeb, pakkus ta eelmises lõigus tutvustatud laulu teemadel, et äkki teeb kukk siis “kukika”? Nojaa 🙂

Järjest selgemaks saavad Katale ka pereliikmete nimed. Viimasena pääses sel nädalal kaardile Ralf millegi Alfi-taolisega. Tete (Lisette) ja Mona olid juba ammu selged, vahepeal korjas ta üles ka Eeli (Eric). Tegelikult õppis ta Ericu nime selgeks juba teist korda – esimene kord tuli oktoobris enne meie Tenerife-reisi, ja see juhtus muide päev varem kui issi nimetamine! Reisi jooksul suutis ta selle kahjuks siiski unustada.

Tegelikult saab Kata hakkama absoluutselt kõigest rääkimisega. Jutustab ja jutustab midagi, kõlaliselt vägagi eesti keele sarnaselt, kuigi kahjuks täiesti arusaamatult, ja põimib sinna vahele mõne üksiku arusaadava sõna – näiteks esineb pika krüpteeritud jutuvadaga, mille vahele teatab surmtõsiselt: “kala”.

Ja muidu on ka tegu targa lapsega. Istub näiteks praegu issi poolt tohterdatava serveri kõrval maas ja üritab selle külge ühendatud ekraani näpuga ellu äratada. Puutetundmatud ekraanid on tema jaoks juba igand 🙂 Pikemalt Kata tarkusest ja pättustest siiski järgmisel korral.