Kaitstud: Kata

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Mis siin ikka nutta

Täna, esimest korda pärast lastehoiu põhimõttest arusaamist, jäi Kata minust sinna ilma nututa maha! Poleks osanud lootagi, kuna meie kohale jõudes oli üks väike poiss parajasti ametis valjuhäälse ja püsiva kurvastamisega. Ju siis Kata nägi, et suudab vähemasti sellest kaasvõitlejast kangem olla 🙂

Noor humorist

Juba kuu-paari eest sai Kata maha järgneva naljaga. Mängisin mina Kataga ja tegin, justnagu nuusutaksin teda: “Vaatan, kas on ikka oma kutsikas”. Selle peale oli Katal öelda vaid üht: “Auh! Auh!”

Kata värskeim nali seostub sellega, et ta on lisaks ämmäle (selle nime alla mahume nii mina, issi kui näiteks Ralf) hakanud eristama järgmist pereliiget – iseennast. Nõnda siis istume näiteks Kataga köögilaua taga ja sööme. Läheneb issi, kes ilmselgelt vajab valgustamist, mis titt meil siin leiva peale on võetud. Lahkesti näitab Kata enda peale ja selgitab: “Kata!”

Või eile läksime kahe autoga orienteeruma. Andres oli asetanud Kata murule korraldajate telgi juurde. Minu lähenedes hakkas laps ilmselt muretsema, kas ma ikka võtan ta pärast pooletunnist lahusolekut omaks. Silmad lootusrikkalt säramas, surus käe oma rinnale ja tutvustas end: “Kata!”

Tuli meelde küll, aitäh 🙂

Tark Katariina ja muid tegemisi

Märkamatult on jõudnud kätte aeg, kus Kata vaimne võimekus on jõudnud oluliselt ette verbaalsest. Nii suudabki ta tihtipeale lähikondseid, eriti mind, üllatada, kuna me ei näe veel tema hinge ja mõtteid ega mõista, kui palju jäljendamist väärivaid ideid ta ümbruskonnast üles korjab.

Näiteks paari nädala eest külastasime Rucola restorani, mida juhtub meiega tihtipeale. Kata võttis mängunurgas koha sisse köögi juures. Minu suureks üllatuseks kallas ta endale mängukraanist mängutopsi mänguvett ning jõi seda. Olles end sedasi kosutanud, asus ta aga hoolega nõusid pesema. No löö või maha – pole olnud õrna aimugi, et ta meie vastavaid tegevusi nii hoolega jälgib ja neis osaleda soovib…

Täna hommikul võtsime ärganud Kata voodist välja enda juurde, et temaga pisut nunnutada. Kata uuris, kas tema veetopsis, mis seisab issi öökapil, leidub veel “uua”. Ei leidunud teps mitte. Selge pilt, Kata võttis topsi ja asus usinasti tatsama vannitoa poole – sealt ju seda va vett tuuakse. Kuidas ta oleks lootnud vee ise kätte saada, jäi siiski segaseks, missioon topsiga katkes huvi hajumise tõttu.

Orienteerumisvõistlustel on Kata leidnud uue sõbra, ülikooliealise neiu, kes temaga heal meelel tegeleb, laseb oma kottides tuhlata jne. Leides paari päeva eest neiu ühest kotist vist mingi kaelaehte, nööri otsas rippuva kuulikese, otsustas Kata, et nüüd on koitnud ka temale võimalus proovida kõrvaklappi – asus usinasti kuulikest kõrva toppima.

Üldiselt on Kata kinnistanud oma kuvandit minu ainsa lapsena, kes selles vanuses ei klammerdu võõras kohas ainiti emme külge (kuigi ka seda armastab ta väga), vaid pistab lihtsalt ajama. Väga kaugele ta ei lähe, asjatab kuskil läheduses, näpib koeri ja võõraid titekärusid, sõbruneb lahkete inimestega, kelle süda ühe väikese tüdruku laia naeratust nähes võitükina sulab.

Ühe orienteerumispäevaku lõpus istusime perega Kõrvemaa matkakeskuse söögimaja terrassil. Kata jooksis laua läheduses ringi, külastades peamiselt täiesti asjakohast lastelauda – legodega ja puha. Ühel hetkel nägime Katat eriti rõõmsa näoga meie poole tulemas, mingi asi käes. Lähemal uurimisel osutus ese mingi lapse poolikult lutsitud pulgakommiks. Oh seda kurbust, kui komm oma teekonna prügikastis lõpetas. Kata ei lasknud end aga kaua häirida, vaid jätkas lubamatu söögi jahtimist kõrvallaudade all. Näritud paprika? Pole paha. Tükike mahapudenenud grill-lõhet? No nüüd me alles räägime… Jookse ja valva siis sellise armsa susliku järele, eks ole 🙂

Kõik elusolendid kipuvad Katal jagunema kolmeks – tädideks, titadeks ja auh-auhideks. Hiljuti lisandus sellele veel neljas variant – jõuliselt ja tundega öeldud emme / ämmä / mamma ehk et ma ei olegi enam lihtsalt üks “tädidest”. Olen väga meelitatud. Issi samas on Kata meelest peaasjalikult “pai”. Kui räägin talle, et issi on kuskilt tulemas, siis Kata kinnitab oma arusaamist – “pai” jah. Ka igasugustele võõrastele inimestele on Kata vähemasti teoorias kohe valmis “pai” tegema. Näitab, et näe, järjekordne “pai”.

Aga “auh-auh” on tõesti häälitsus, milles Kata kahtlustab kõiki elusolendeid, kes pole tädid ega titad. Muuhulgas hõlmab see nii suuri kui väikseid linde. Paari nädala eest saime unustamatu vaatepildi osaliseks, kui Kata ajas Harku järve rannas tuvisid taga. Kaks tuvi promeneerisid rahulikul sammul mööda randa, neid jälitas aga hirmuäratav kiskja Kata – natuke püsti, siis komistus ja pepuli (korralikumalt kõndima hakkas ta grammi jagu hiljem), siis jälle püsti ja jälle pepuli. Lõpuks valis Kata vana hea roomamistaktika, ja järgnes niimoodi rahulikule tuvipaarile – liiva pritsis laias kaares kahele poole, jälitaja ise haukus jõuliselt ja muudkui tuli. Tõe huvides peab mainima, et tempot kiirendama ei pidanud tuvid siiski kordagi.

Välimuselt kipub Kata samuti vastama elurõõmsa ja uudishimuliku väikelapse standardile – on kaetud pori, liiva, toidujäätmete ja muu seesugusega. Kogu selle räpa keskel särab eelmainitud lai naeratus, nüüd vist juba 16 hambaga (või on äkki veel 15). Tahtejõudu jagub ka. On armas küll, pole midagi öelda.

Fotod meie koguperereisilt Lätti (kolm ööd, Sigulda, Riia, Jurmala, Ventspils, Kuldiga; majutus AirB’n’B kaudu):

Ja niisama pilte:

Veel olulisi sõnu

No kuidas said mul meelest maha minna järgmised sõnad!

  • “Auto”. Tähistab eeskätt autosid, aga viimasel ajal ka kõiksugu teisi põrisevaid asju, alates issi saest, lõpetades saumikseriga. Väga-väga sarnaselt kõlab ka sõna “oota”, mis tõenäoliselt tähendab “vaata”. Nii võib juhtuda, et Kata näitab absoluutselt suvalisele objektile ja tutvustab seda asjassepühendamatu kõrvadele kui autot, kuigi tegelikult tahtis lihtsalt öelda, et vaadatagu, mäherdune imeasi.
  • “Allo-allo”, mis tähendab mõistagi telefoni. Taas kord tuleb seda võtta teatavate mööndustega, kuna Kata oskus liigitada esemeid telefonideks ja mitte-telefonideks on piiratud. Kas kõne võib tulla ka purustatud tomatite pakki? Jah, muidugi!
  • “Katakoo” või ka “kata-kata–kata-kata–kata-kata-[…]-koo”. Tähendab umbes, et ümikseks nüüd midagi toredat. Seejuures on tähelepanuväärne, et täpselt sama sõna pruukis kunagi ka Kata täditütar Mirjam, aga Katale pole sellest teadaolevalt rääkinud keegi. Mirjamil oli muide ka teine valvesõna “tikaduu”, mida ta kasutas siis, kui ronis kuskile kõrgele. Nii oli Mirjam üksi toas ja valitses kahtlane vaikus, siis äkki kõlas võidurõõmus “tikaduu”, mispeale tuli kohe appi söösta ja laps ronitud kohast maha võtta. Mu õde juba hoiatas, et kui Kata lisaks “katakoole” ka “tikaduu” hakkab ütlema, siis hoidku me end!

Kõik need sõnad on öeldud muidugi eriti armsal, pehmel titetoonil (spetsialistidele: palataliseeritult).