Avastasin eile, et Ralfi muidu veatul haridusteel (vanusele vastavatest kooliastmetest pole ju ükski läbimata!) haigutab lünk. Nimelt ei tunne see poiss värve.
Vot jah. Kui Lisette oli sarnases vanuses, rääkis ta juba nii palju, et tekkis loomulik tõuge talle igasuguseid asju õpetada. Ma mäletan, et pooleteiseaastaselt lastehoidu minnes nimetas ta isegi numbreid (peamiselt numbrit “kaks”) – ei mõistnud küll nende sisu, aga välja ütles. Meie siis muudkui loendasime talle igasuguseid asju. Värvid olid selleks ajaks ka kindlasti jutuks tulnud. Ja eri värvide äratundmine pole ka pooleteiseaastasele kuigi keeruline.
Ralfile polnud mul aga tõepoolest pähe tulnud rääkida, mis värv mis on. Ja kui võtsin eile eri värvi kettad ja palusin sinine või punane võtta, ei osanud vaene mees muhvigi teha. Nüüd siis üritan talle igal võimalikul juhul mainida, et “pruun karu” ja “kollane pluus” ja “roosa pott”.
Muide, kui rääkida Lisettest ja numbritest, siis eile toimus ka siin valdkonnas oluline areng. Veel paar kuud tagasi ei osanud Lisette loendada – näitas iga objekti suvaline arv kordi ja jõudis ka suvaliste tulemusteni. Ühes just loendamist õpetavas raamatus on iga numbri kohta kaks lehekülge. Selgitasin siis, et näe, number kolm on, järelikult peab iga asja olema kolm tükki. Lisette luges ikka kangekaelselt viisi ja seitsmeid kokku. Lausa ahastusse viis. Aga eile – klõps oli ära käinud ja vähemasti viie piires loendamine täiesti õnnestus!
