Veel sõnu, mida on kasutatud rohkem kui lihtsalt üks kord järele öeldes:
“Koll-koll” – kõlisev hääl. Tekib näiteks vanaemalt laenatud pärlite kõlistamisel.
“Kolks” – kolksuv hääl. Tekib näiteks soolatoosi tagumisel vastu lauda.
“Öh” – sea hääl.
“Pupa” – papu.
Posted in Kinder | Leave a Comment »
Lisette on uppumas nr 80 kombesse ja karvastesse kinnastesse
Termomeeter hakkas vajuma järjekindlalt nulli poole ja seega tuli Lisette kevad-sügis-kombe ja -mütsi asemel võtta kasutusele midagi soojemat. Kõlab lihtsalt? Aga tutkit.
Olin ajanud tibile kokku igasugust talvekraami. Kaks kombet, ühe porivärvi ja teise roosa, vastavalt vajadusele. Mõlemad nr 80, sest neiu ise on 76cm pikk. H&M-ist ostsime mõnusa seest karvase mütsi suurusele 12-18 kuud ja samast komplektist soojad kindad. Pluss veel ühed seest karvased kindad. Mis aga selgus?
Porivärvi nr 80 kombe sisse upub Lisette lihtsalt ära (roosat pole veel olnud põhjust proovida). Käed ulatuvad sisuliselt küünarnuki kohani ja kaela ümber haigutab tõhus dekoltee. Kinnastega saaks varrukaid teoreetiliselt üleval hoida, aga esmalt proovitud karvased kindad olid omakorda nii suured, et seal ulatusid Lisette näpud pöidlaava alguseni. Nii et käsi kasutada ei saanud ta ikkagi. Käisime igatahes niimoodi mänguväljakul ära. Ei olnud väga tore.
Mis siis ikka. Kraamisin välja neiu eelmise talve kombe nr 68, mis teoreetiliselt peaks sobima kuni 74cm-ni. Noh, sellega ta nüüd siis käibki. Kui veel sentimeetri-paar kasvab, siis enam selga ei lähe.
Kuna eile jõudsime päris miinuskraadideni, panin Lisettele pähe ka H&M-i sooja mütsi. Tavaliselt on Lisette pea oma vanuse keskmisest selgelt suurem, mitte aga selle mütsi puhul. Pikali magades olid kõrvad veel kaetud, istudes vajusid aga põskede kõrvale suured voldid ja tuul puhus otse kõrva. Noh, toppisin siis mütsi ääred kuidagi sissepoole ja ajab vist hädaga asja ära, kui ta, noh, eriti ei liiguta.
Õnneks on H&M-i kindad Lisettele enam-vähem parajad (suurus 6-12 kuud), samuti ühed teised, aga kahjuks õhemad ja ebapraktiliselt õrnroosad kindad.
Noh, hea, et niigi. Ainult kahju on sellest, et ilmselgelt pean ma tšikile veel ka ühe nr 74 talvekombe ostma ja lihtsalt pöialt hoidma, et äkki lähevad need nr 80 kombed kuidagi järgmisel talvel selga.
Blaseerunud Lisette pisut väikese kombe ja pisut suure mütsiga
Posted in Kinder | 6 kommentaari »
Viimasel ajal on Lisette hakanud iseloomu näitama. Enam ei rahuldu ta sellega, kui ihaldatav ese lihtsalt kuskile eest ära tõsta ja midagi uut asemele anda. Kõike, mida ta tahab, peab ta ka saama. Pidevalt liigub ringi, käsi suvalises suunas õieli, ise “aitäh-aitäh-aitäh” korrutades. Palun mulle ükskõik mida, peaasi, et kohe.
Vahepeal hakkasime neiut juba liiga palju keelama. Kui ta ajalehti puruks rebis, kodukeemia kappi revideeris, musti mähkmeid kätte saada tahtis, mõõdulindi põrandapesuämbrisse viskas, WC-potist puhastusvahendi kopsiku pihta pani jne. Selle peale muutus Lisette trots eriti suureks ja ta keeldus kättevõidetud esemeid kas või korrakski käest andmast. Põhimõtteliselt sai ta aru, et kõik, mis ta teeb, on halvasti ja ta ei tohi puutuda midagi, mida tahaks.
Sellises usus ei pea üks väike laps aga mitte elama. Otsustasime hakata uuesti rohkem järgima “Kooskasvamise” raamatu vaimu ja keelata ikkagi ainult neid asju, mis on otseselt ohtlikud või lõpevad millegi paratamatu hävinguga. Ja Lisette on ka tõestanud, et on õppimisvõimeline. Näiteks suudab ta soovi korral eeskujulikult ajalehte sirvida ja hoolikalt lehekülgi uurida, nii et enamikul kordadest ei lähe ükski leht katki.
Lisette Postimeest lugemas. Koomiksites tuvastas ta terve hulga tegelasi, kes kõik "auh-auh" teevad
Posted in Kinder | Leave a Comment »
Lisette kenasti endale küsitud puldiga
Olgugi, et Lisette sõnavara on veel piiratud, õnnestub temaga maha pidada unustamatuid dialooge.
Näide 1. Kuu-paar tagasi. Söödan Lisettele banaani. Neiu näitab küsiva näoga banaanivarrele. Selgitan: “See on banaanivars.” Seejärel näitab neiu sama küsiva näoga banaanikoorele ja küsib: “A eto?”
Näide 2. Täna hommikul. Lisette sööb putru ja avastab, et laual just käeulatusest väljas on telekapult. Näitab puldile ja teatab nõudlikult: “Aitäh, aitäh!” Mina teen süütu näo pähe ja teen, nagu ei saaks aru: “Mida sa soovid?” Selle peale vaatab Lisette mind nagu alaarenenut ja hääldab erakordse selgusega: “A-I-T-Ä-H!”
Ja loomulikult on Lisette vahepeal uuesti sõnavara täiendanud. Inimeste randme peal asuvad säravad asjad, mida millegipärast kätte ei saa, on “kll”. Ja üles-alla hüpitamine on “opa”.
Viimase sõna õppis Lisette selgeks pühapäeval vanaisa sünnipäeval. Külalised tõid ka talle kingituse: väikese beebinuku. Seni on Lisettel olnud kaks nukku, millest kummagagi pole suhted kuigi soojad. Nüüd aga tärkas neius emainstinkt, ta haaras nukul kätest ja vehkis temaga õhtu otsa üles-alla, ise korrutades: “Opa-opa”. Varem ta seda sõna kasutanud ei ole, kuigi ühel hetkel üritasin talle seda õpetada tähenduses “sülle”.
Lisette uue nukuga. Opatamist ei õnnestunud pildile püüda, kuna enne püüdis pildistatav fotoaparaati endale krabada
Posted in Kinder | Leave a Comment »
Kui ma 2003. aastal pensionifondi II sambaga liitusin, võtsin “teele kaasa” hea nõuande, et esimesed paarkümmend aastat ei tasuks fondi seisu pärast üldse muretseda. Turud kord kasvavad, siis langevad, aga pikas perspektiivis ikkagi kasvavad. Kui pensionini on kümme aastat, vat siis võiks asjaga sügavamalt tutvuda. Seni olingi rahulik. Aga enam mitte.
See ei kõla kuidagi loogiliselt, et kõige suurema pensionikogujate arvuga Swedbank, taustaks Rootsi suured tarkused, esineb kõigist fondidest kõige kehvemini. Ja võtab samas peaaegu kõige suuremaid fondihaldustasusid. See ei saa olla ainult ebaõnn: ühesugustes langustingimustes tegutsesid viimasel ajal ju kõik fondid. Minu meelest paistab siit läbi enesega rahulolu pinnalt tekkinud laiskus (ja kindlasti ka huvide konflikt, aga seda kahtlustan ma absoluutselt kõigist fondihalduritest).
Kui uurisin eilsest Postimehest pensionifondide tootluse ja haldustasude tabelit, siis praegu tuleks üle kolida kas LHV-sse või Ergosse. Pigem ehk isegi Ergosse, sest neil on eriti vähe pensionikogujaid ja seega peaks jaguma motivatsiooni kasvada. Ka haldustasud on seal väga ahvatlevad. LHV-l on väga kõrged haldustasud ja tõenäosus, et edaspidi läheb neil senisest üliedust halvemini, on päris suur.
Aga ma ikkagi ei vaheta fondi. Loodan, et Swedbank natuke seedib oma maine põhjalikku läbikolkimist ja leiab endas tungi esinda paremini. Oluliselt paremini. Kui ei leia, siis järgmisel aastal on aega fondi vahetada küll. See üks aasta ei muuda enam suurt midagi. Pealegi eelistaksin ma kokkuvõttes hoida oma raha mida suuremas pangas, seda parem. Siis on kindlam tunne. Ja ma isegi jätkan vabatahtlike maksetega.
Posted in Kirche | 2 kommentaari »
Viimasel ajal areneb preili Lisette sõnavara nii kiiresti, et tuleb vist igal hommikul apdeit teha.
“Klaa” – pai. Alguses ütles Lisette pai tehes “pää”, aga nüüd mingil kummalisel põhjusel “klaa”. Vast on siin midagi sassi läinud sõnaga “kalli”, mida ta iseenesest öelda ei oska. Ja valmis on Lisette paitama kõike, alates teistest inimestest, lõpetades kapiukse ja arvutiekraaniga.
“Kuks” – kukkus. Juba mitu päeva teatab Lisette, kui ta midagi on rohkem või vähem meelega maha visanud, et see asi nüüd “kuks”.
“Mää” – lamba, kitse ja ka kassi hääl.
Täiendus sõna “auto” kohta – selleks sobib nüüd igasugune põrisev asjandus, näiteks tolmuimeja ja föön. Kuid siiski – ka auto ise.
Ühe korra järele öelda suudab neiu juba igasuguste keeruliste kaashäälikuühenditega sõnu, näiteks “kutsu” ja “kopsti”. Aga neid pole ta oma põhisõnavarasse veel inkorporeerinud.
Posted in Kinder | Leave a Comment »
